Magyarorszag

18-20 juuni oli meil viimane laager. Toimus see koos teiste õpilastega, kes augustis vahetusaastale lähevad ja oli üsna suur pettumus. Viimasel päeval olid suuremad nuturingid, sest kõigi mitte euroopa õpilastega tuli juba hüvasti jätta.

Päev peale YFU viimast laagrit sõitsime perega kesk-euroopa suurima järve, Balatoni, äärde. Ungarlaste jaoks on see ilmselt number üks koht suvitamiseks ja kõigilt meilt vahetusõpilastelt uuritakse alati, et kas me ikka sinna oleme jõudnud. Käisin juba korra sügisel klassiga, aga see kord olime teises piirkonnas.

Minul, kui inimesel kelle "perekond" koosneb praktiliselt 7mest inimesest, oli esialgu hirm väga suur, kuna siinne suur pere koosneb 35st inimesest ja kõik nad olid seal. Iga päev oli hommikust lõunani kindel programm, õhtul vaba aeg. Esimesel päeval läksime "mäkke ronima". Tegu oli umbes 360m mäekesega, nalja kui palju teistel, kui ütlesin, et Eesti suurim mägi on sellest väiksem. Kuumav päike ja minu sportlikkus- tippu jõudes oli surm silme ees. Aga vaade oli nii mõnus ja seal istudes hakkas vaikselt kohale jõudma, et oot, täpselt nädala pärast olen ju juba Saksamaal ja siis nädala pärast kodus... Teisel päeval käisime muuseumis ja koobastes, mis oli ka üli vahva. Lõunaks aga köhisin juba nagu kopsuhaige ja kuulsin et kõik meie toas olevad neiud olid haigeks jäänud, sest Elsa oli terve laagri haige. Kolmas päev pidime minema uuesti matkama, aga hostõel oli arsti juurde vaja minna ja suutsin ennast kaasa seebitada- hea otsus. Käisime hema ja õega hiinakas, poodides, jalutasime linnakeses ringi ja sõime jäätist. Üli vahva päev ja nii hea oli kolmekesi lihtsalt aega veeta :)) Viimase päeva veetsime seikluspargis ja peale seda tulin mina juba üksinda Budapesti ära, sest läksime Elsaga The Wombatsite kontserdile (mis muide oli üliiii vinge!!!) ja jätsin kõik pakkimise viimastele päevadele.

Ülehomme Saksamaale ja reede hommikul algab 30 tunnine bussisõit Eesti poole. Tagasi minek on palju palju raskem kui oli alguses siia tulek. Kuigi tahan koju oma sõprade juurde, siis hirm on tegelikult väga suur.

Kõige armsam väike printsess

Terve pere:DD

Snap

Nagu näha, siis blogi kirjutamine just mu parim külg ei ole. Kuigi Elsa juba ühe video tegi Tšehhi reisist (facebookist saab näha), siis seal pole poolt materjali sees, seega tahtsin ise ühe pikema teha. Ka video tegemise oskused pole mul kiita. Seega panen lihtsalt pildid :D:D

23 varahommikul alustasime sõitu Budapestist. Esimene suurem peatus oli Slovakkia pealinnas Bratislavas (endine Ungari pealinn). Mingit eriti suurt muljet see linn ei jätnud. Jah, mingis mõttes oli ta armas, aga tänavad olid jube räpased. Võibolla kui oleks rohkem aega olnud ja rohkem erinevaid kohti näinud, oleks arvamus teine.
Teine suur peatus oli juba Tšehhis. Loss ja suur aed, nime ma ei mäleta. Jalutasime ringi ja jõime kohvi, kohvikus olev ettekandja oli ülimalt ebaviisakas. Üleüldse jätsid tšehhid väga ebaviisaka mulje. Õhtul 7 ajal jõudsime hotelli.
Teisel päeval käisime linnas jalutamas ja vaatamisväärsuste juures, kolmandal päeval oli hommikul vaba aeg. Käisime poodides, istusime ja kuulasime tänavamuusikuid, lasime Kerriniga endast karikatuuri joonistada. Lõunal saime kokku YFU Tšehhi õpilastega, see aasta on seal kokku vist ainult 7 õpilast. Mängisime mänge, pidime linnas erinevaid kohti üles otsima jne. Õhtul oli õhtusöök paadis ja järgmisel hommikul hakkasime tagasi tulema. Tegime kaks peatust, üks ühes väikses Tšehhi linnas, teine kaubanduskeskuses :D
Kuigi algul erilist tahtmist ei olnud, et sinna minna, siis nüüd olen väga õnnelik, et läksin. Praha on nii nii nii ilus linn ja kuna ma veetsin selle parima võimaliku seltskonnaga, siis olid need 4 päeva nii naeru täis. Kindlasti üks parimaid reise siiani :)

Ja ta magas terve bussireisi nii, sest milleks toolidele minna...

Bratislava

Kerrinil oli sünnipäev, Jakob üllatas kell 00.00.....

Paremal olevad noormehed on hetkel YFUga Mehhikost Tšehhis võpid

________
Millalgi siin küsiti YFU Eesti grupis, et paljud mõtlevad, et oleks tahtnud teise riigi valida. Ja mina olen ausaltöeldes nii tihti mõelnud, et miks just Ungari? Miks ma pidin valima nii raske keelega riigi? Miks ei oleks ma võinud valida mõnd ladina riiki või hoopis rikast Euroopa riiki? Kõige rohkem on aga südamel Austraalia. Nägin just enne ühe neiu facebooki potitust, kes vahetusaasta lõpetas ja koju tagasi sõidab. Selline vastik kade-kurb tunne tuli, sest tundub et tema sai kõik selle millest mina justkui ilma jäin. Don't get me wrong, kohe kindlasti ei kahetse ma oma valikut vahetusõpilaseks hakata. Kõigi raskuste kõrval mis mul ette on tulnud on see aasta andnud juurde ka nii palju head. Enne vahetusaastale minekut olin ma käinud vaid neljas võõrriigis, koju tagasi jõudes on see number just asukoha valiku pärast 12. Ma olen saanud elada imeilusas suurlinnas, kus kõik mida soovid olemas on. Ja isegi kui ma vahepeal vingun, et asjad on halvad, siis olen ma oma üleüldise otsusega ikka rahul. Eks tuleb ka teisi võimalusi ja on aega, et ka oma Austraalia unistus täide viia.

Kuna hetkel on väljas juba üli soojad ilmad, eelmine nädal näiteks oli üks päev 30 kraadi, siis üritan veeta võimalikult palju aega linnas. Muu aeg möödub ikka koolis, niisama logeledes ja järgmisi reise oodates. Millalgi oleks soov ka minna tennist mängima ja kuskile telkima.
Ma olen ennast siin selle 8 kuuga nii nii ära puhanud, et ma natuke nagu isegi ootan kooli ja õppimist. Kui eelmine aasta oli stress nii suur, et kas saan 11 klassi ilusti lõpetatud, siis hetkel tunnen, et mul on nii palju motivatsiooni ja tahtmist ennast käsile võtta ja korralikult õppida. Hea on olla.

Saime ka täpsed kojutuleku ajad teada. Ei teadnud, kas olla kurb või rõõmus. Kohati nagu olin rõõmus, sest igatsus sõprade järele on nii suur. Samas aga tean, et kui need esimesed nädalad, kui kõikide sõpradega jällenähtud saab, Eestis läbi saavad, siis tuleb igatsus siinsete pisiasjade nagu metroo, kfc ja kesklinna basseini järele. Ja kuidas ometi saan ma hakkama, ilma oma yfukateta, kui mu kõrval ei ole mitte kedagi, kes oleks sama asja läbi teinud? Ungaris on alles jäänud tänasega juba alla 2 kuu.

______
Praegu oma pilte läbi vaadates mõistsin, et ei ole ikka VÄGA kaua bloginud