Pikutan mina rahulikult ja loen the perks of being a wallflowerit (muide üli hea raamat, isegi filmist parem) ja järsku lisab mingi Sara sõbralisti. Mõtlesin et ei hakka vastu lisama, et mingi suvakas võp nkn aga siis vaatasin et ta Ungarist, et äkki räägib mulle Ungarist miskit. Jasiis tuli: "Hi, I am Sara and you will be living with my family next schoolyear. We are really happy!:)" Ehk siis tegu oli hoopis mu hostõega!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Rääkisime natuke juttu ja seejärel sain kõne YFU Eestist ja see nägi välja umbes selline "Tere Krista, meil on sulle häid uudiseid!" "Ma sain pere." "Ähh kuidas sa juba tead, ma mõtlesin et ma helistan ja teen sulle mega suure üllatuse" EHK SIIS KAS MA OLEN ÕNNELIK VÕI VÄGA ÕNNELIK?
Ja nüüd parim osa: Hakkan elama BUDAPESTIS!!!!!!! Nagu talk about luck!! Kui ma enne ei suutnud minemist ära oodata, siis nüüd suudan veel vähem :')
Pereema:
Lapsed:
Cecilia (1953) – pensioner, at home
Tütar Sara (1997)
Lisainfo:
Perele
meeldib käia teatris, muuseumides ja kinos. Samuti teha ekskursioone ja
sageli saavad nad kokku ka teiste sugulastega. Sa hakkad oma tuba jagama enda
vahetusõega.
Muidu kui mingeid küsimusi tekib, siis millalgi teen selle jaoks aski, seni võite aga kommentaaridesse kirjutada vms ja järgmises postituses vastan :)
Parem hilja kui mitte kunagi ehk leidsin lõpuks aega ja viitsimist, et ELOst blogida.
ELO ehk eelorientatsioon on üritus, kus õpilased vahetusaastaks ette valmistatakse.
27. hommikul läksin Väike-Maarjasse kus toimus ELO. Bussijaamas olin 40 min varem, sest kartsin jälle paaniliselt, et äkki jään maha.. Kuskil poole bussisõidu ajal kirjutas mulle üks Tai neiu ja ütles, et tema tuleb ka YFUga Ungarisse, praeguseks oleme suht tihti niisama juttu ajanud. Jube lahe :))
Jagasin tuba Kaisa (Brasiilia), Epu (Saksamaa) ja Hanna-Looraga (USA). Olin viimane kes kohale jõudis ja avastasin et mu nari oli nii pidi pööratud, et redel oli seina poole. No tere tore. Ukerdasin siis tooliga kuidagi üles, tegin voodi enamvähem ära ja enam alla ei saanud. Kui lõpuks hakkama sain, siis pöörasime voodi ümber ja Epp oli nii armas, et vahetas muga koha ära jee :))
Esimene päev oli muidu kuidagi hästi üldistav ja väga palju nagu uut informatsiooni ei saanudki. Kõige rohkem jäid meelde kultuuri workshop ja õhtune fotojahi mäng, kus igas punktis jutustas üks endile võp meile mõne oma vahetusaastaga seotud loo ja pidime siis sellest pilti tegema. Millalgi kui oma kodugruppides olime, siis kirjutasime üksteisele esmamuljeid seljale. Kui enda oma lugesin, siis läksin veits kurvaks, sest ma olen 100% teistsugune kui ma algul tundun. Tekkis kohe see, et "kuidas ma Ungaris sõpru saan, kui ennast kohe avada ei suuda?"
Teisel päeval tuli nii palju vajalikku infot et enamus meelde ei jäänud. Ups.. Peale lõunapausi küsisin Avelt kaua järgmise workshopini aega on, sest enda mapi jätsin tuppa. Ütles et aa mingi tund aega, läksin siis oma tuppa pikutama, järsku tullakse ukse peale "Krista, kas sa kuskil olema ei peaks???" ehk siis mul oli ju teistsugune päevaplaan ja pidin sel ajal olema piiride workshopis :')))) Jooksin siis kohale ja kusjuures see osutus minu jaoks kõige põnevamaks/tähtsamaks workshopiks. gg Krista eks. Räägiti seal sellest kuidas teha vahet kas keegi käitub sinuga ebasobivalt või lihtsalt oma kultuurile omaselt. Õhtul jagati meid gruppidesse ja kõigile anti ükstelesaade mida järgi pidi tegema. Me saime võsareporteri ja noh... vähemalt saime tehtud :D:D:D Peale seda olid igast ringmängud jee fun fun. Peale seda tuli minu jaoks terve elo parim osa ehk istusime mingi seltskonnaga ja kuulasime erinevate tiimarite lugusid vahetusaastast. Nii põneeeev!!! Reaalselt tekkis väike kurbus, et ma saan ju ainult ühte riiki minna :D
Vahemärkus- seal oli ÜLI hea toit!!!!!
Kolmanda päeva tipphetk oli simulatsiooni workshop, kus sisenesime teise kultuuri. Suhtlus toimus mingi imeliku höölitsemise abil. Kutid pandi toolidele istuma, tüdrukud pidid jalatsid ära võtma ja maha põlvitama. Tüdrukud pidid kutte toitma ja jootma ja peale seda said alles ise võtta. Kui meilt küsiti mis selle kultuuri põhimõtted on, siis kõik pakkusid, et mehi ülistatakse, naised tunnevad ennast alaväärsena ja, et meestel eesõigus toidule jms. Tuli välja, et tegelikult pidid mehed enne sööma, et saada teada ega toit mürgitatud ei ole ja see et tüdrukud paljajalu ja põlvili maas olid tähendas seda, et naised on pühad ja saavad "püha maad" puudutada.
Päeva lõpus saime kätte ka lennupiletid- lähen 13. august 11.15 lennuga, tulge kõik saatma jne :)))))
Natuke ootasin ELOst võibolla enamat, just selle pärast, et lootsin rohkem teiste võpidega bondida, aga pole hullu :)
Hetkel on ärasõiduni aega 22 päeva ja mul pole ikka veel perekonda. Kui ma enne selle peale eriti ei mõelnud, sest ma tean, et kõik saavad pere, siis nüüd hakkab vaikselt juba paanika tekkima ja vaatan iga paari tunni tagant meili. Tahaks juba teada kuhu kooli ma lähen ja mis linna ja milline pere ja aaaahhhhhh. Nägin mingit õudusunenägu, et sain pere kus hostvanemad olid ~70 aastased, elasid ühetoalises korteris ja neil oli mingi 10 kassi koera. NII JUBE!!!!!
Lugesin paar päeva tagasi seda postitust: http://ungari.wordpress.com/2014/05/05/teel-ungari-koju/ ja nüüd on kannatus nagu otsas, lihtsalt ei jaksa enam oodata. Ungari tundub nii minu riik lihtsalt appi. Ma nii excited ja nii õnnelik, et ma just selle riigi valisin :)
Järgmine postitus tulebki ilmselt siis kui pere teada saan.
