Magyarorszag: The perks of being a wallflower

Lõpetasin just selle raamatu lugemise. Ma olen nii kurb, et see läbi sai, aga samas nii õnnelik, et seda lugesin. Ilma kahtluseta kõige kõige parem raamat mida ma siiani lugenud olen. Ma tundsin ennast nii paljus ära. Ja neile kes filmi on vaatand- raamat on miljon korda parem. Ja raamatus on Samil pikad juuksed.
Ma tean, et sellel pole mu vahetusaastaga midagi pistmist, aga olen lugemise jooksul screenshote teinud ja tundsin, et tahan neid jagada.

08.09
-Tahtsin teha eesti keele vaba nädala, aga mõistsin, et siis tulevad blogipostitused ka jamad, sest ma ei mäleta juba mida ma paar päeva tagasi tegin...
-Leidsin koolist lokkidega kuti!!!
-Hommikul kell 7.10 oli õues 19 kraadi sooja. Praegu, kell 9, vaatasin ilm.ee'st, et Tartus 11 kraadi. Seega nh, olgu jumal teiega :D
-Olen siin terve see kuu aega igal hommikul kohvi joonud, täna ei jõudnud ja silm vajub nii looja kuigi magasin üle 8 tunni.. arvasin, et selle aja peale on see suur väsimus läinud aga ei...
-Kuigi 90% klassikaaslastest suht toredad ja saan kõigiga hästi läbi (selleks ajaks kui seda nüüd postitan, siis ei arva enam, et 90% toredad :D:D:DD), siis praegu küll selline tunne, et ühtegi väga head sõpra ma siit ei saa, sest kõik on minust kuidagi nii erinevad.
-Köögi seinal on seisev kell ja see häirib mind kohutavalt. M ei taha, et elu seisma jääks eks.
-Järjest rohkem mõtlen viimasel ajal, et tahaks tagasi Eestisse, elada oma kodus, käia sõpradega väljas ja kõige tähtsam- lõpetada klass ära. Sest siin praegu tunnist tundi niisama passimine tekitab tunde, nagu raiskaksin aega, sest selle asemel võiksin ma sama moodi Eestis istuda ja saaksin kooli ära lõpetatud...
-Vene keel on lemmik, sest ma tunnen ennast oma halva vene keelega, teiste kohutava vene keele kõrval, nagu puhas russ.
-Kui keegi ettekannet teeb, siis tassitakse kambakesi klassi mingi hunnik asju, mis näevad välja nagu oleksid valmistatud enne Adamat ja Evat. Ja õpilane peab ise arvuti kaasa võtma, sest sellist asja nagu kooliarvutid siin ei ole.

22.09
-Keegi ütles, et mu kool on siin üks parimaid koole, et ülikooliks valmistuda. Ja seda on ka õpilastest näha, sest mittemingisugust niisama puudumist ei ole ja tunnis tehakse asju kaasa ja kuulatakse. On näha, et keegi ei käi siin lihtsalt selleks, et paberit kätte saada, vaid reaalselt selleks, et õppida. Õpetajatega on ka suhtlus kuidagi vabam. Pole küll seda, nagu USAs et "räägi nagu sõbraga, söö tunnis, viska jalad lauale jms" aga lihtsalt pole mingit õpetajatele vahele segamist ja tunnis lärmamist, sest õpetajaid austatakse. Ja õpilased saavad sama kohtlemist ka vastu. Mis on üli mõnus.
-Nelja keele kasutamine hakkas täna ajudele. Lugesime vene keeles mingit ülesannet. Hakkasin mina siis lugema, sain aru, et ups, loen vale koha pealt. Ütlesin siis kõvasti üle klassi "nem, nem, nem!" Klassiõde näitas õige koha kust lugeda, vastasin talle "tänks, ma olen nii väsinud..." Hakkasin lugema ja "...im dvenadtsat i TEN let." Lihtsalt palun?????????????
-Ma nii õnnetu, et piisavalt ungari keelt ei oska. Elsa oskab palju rohkem :( Pere arvab, et asi on selles, et ma ei julge rääkida, sest kardan midagi valesti öelda, aga asi on selles, et ma lihtsalt ei tea sõnu. Ja ma ei oska sõnu lihtsalt kuskilt vihikust pähe õppida. Praktiliselt kogu mu inglise keel on tulnud filmidest/sarjadest. Enne sõnadetööd vaatasi korraks sõnad üle, aga ei olnud mingit suurt õppimist. Vene keelt ei kasuta ja võin 2 tundi üritada neid sõnu tuupida ja saan napi kolme. Ma tean, et ungari keelega on teisiti, sest seda ma kuulen iga päev ja on võimalus/vajadus kasutada. Aga ma oskan ainult seda mis mulle teistega suheldes meelde on jäänud. Ja ma tunnen, et seda pole piisavalt.

Kuna mulle meeldib asju niiviisi jooksvalt mõtete kaupa kirja panna, siis otsustasin, et ostan endale mingi suurema märkmiku kuhu absoluutselt kõike kirja hakkan panema. Ja sealt, siis hiljem sobivamad asjad edasi blogisse : D Eks näis kui kaua mul sellist viitsimist on...